Peaaegu kõik teavad poolkelpkatuse tüüpilist äralõigatud viilvaadet. Tavaliselt loobib ta kaitseks üleulatuva katuse alla. Siiski teavad väga vähesed, et tegemist on kelpkatusega. Siit leiate kogu teabe selle traditsioonilise katusevormi kohta ning saate teada ka arvukate eeliste ja puuduste kohta.
Mis on kelpkatuse taga peidus?
Kelpkatus on kelpkatuse alamvorm. Nii on kelpkatusel kaks suurt, identse kaldega katusepinda, mis kohtuvad harjas. Viiluotsad ääristuvad ka kaldkatusepindadega, mis vastavad keskselt paigutatud harjale. Vastupidiselt klassikalise kelpkatuse kelppindadele, mis ulatuvad kuni räästani, on poolkelpkatuse kelppinnad põhja poole lühenenud. Räästas ehk katuse alumine serv ulatub viilu piirkonnas ülespoole. Seetõttu ei asendu kolmnurksed viilkatuse viilkatused täielikult katusepindadega, nagu see on kelpkatuste puhul, vaid paistavad siin ülev alt ära lõigatud trapetsidena. Võib öelda, et poolkelpkatus kujutab endast omamoodi vaheastet viilkatuse ja kelpkatuse vahel.
Kelpkatuste klassikalised näited
Poolkelpkatuse musternäide on ilmselt traditsiooniline Schwarzwaldi talu. Ekspansiivne katus katab korraga tehno- ja elamispinnad ning veedab tänu järskudele katusekaldele ohutult ära kohati tohutu talvise lumemassi. Suur katuse üleulatus tagab, et maja ees on vihma ja lume eest kaitstud tööala. Ja just siin tabab poolkelpkatuse tund. Kui tavaline kelpkatus tooks kaasa kogu viilseina tohutu varjutuse, siis vähendatud kelppind tagab piisavad valgustusvõimalused, vähendamata liigselt katuse üleulatuse kaitset.
Ehitus ja staatika
Poolkelpkatuse kandekonstruktsioon koosneb järgmistest põhikonstruktsioonielementidest:
- Katuse sarikad katusekatte tugikihina
- Esiteks sarikate ülemise tugipunktina
- Kesk- või tsentrilõksud sarikate tugipunktidena keset põldu
- Lävi kui sarikate alumine tugipunkt
- Toed või tugisüsteem (" lamamistool" või "seisutool") koormuse ülekandmiseks katuseharj alt, ääristelt ja lävelt allolevatele massiivsetele seintele
TÄHELEPANU:
Erinev alt kelpkatusest, mille puhul kõik sarikad toetavad elemendid on projekteeritud nii, et need jooksevad pidev alt ig alt poolt, teeb vähem alt lävi alumise tugipunktina kõrgushüppe. Enamasti on kõverate puusapindade künnis täielikult välistatud, nii et sealsed sarikad toetuvad ainult sarikatele ja puusa sarikad risti asetsevate katusepindade vahel.
Katusekonstruktsioon
Ajalooliste poolkelpkatuste ehitus oli uskumatult lihtne. Puhta ilmastikukaitsena kütmata katusepinna kohal toetasid ristliistud katusekatet otse sarikatele. Tänapäeval on aga katusekonstruktsioon palju keerulisem (konstruktsioon seestpoolt väljapoole):
- Optiline vooder, nt puidust raketisena või kipsplaatkattena värvi, tapeedi või krohviga
- Vooderduse tugiliistud, tavaliselt ka paigaldustasand valgustuse jms jaoks.
- Auru difusioonikindel kiht, tavaliselt fooliummaterjalina
- Sarikatest ehitustasand ja sarikate vahele paigaldatud pehme isolatsioon (mineraalvill, tselluloos jne)
- Vihmakindel katusealune membraan, fooliumi või täiendava vett juhtiva isolatsioonikihina (nt pehme puitkiudplaat)
- Katusekatte aluskonstruktsioon, kui tegemist on plaatidega või katusekividega, mis on valmistatud vastuliistudest ja liistidest
- Katusekate
MÄRKUS:
Kui sarikad jäävad siseruumides visuaalselt nähtavaks, on võimalik isolatsioonitase anda ka kas survekindla polüstüreeni isolatsioonina või pehme isolatsioonina sarikate tasandil laagripuidu vahel. Seda lahendust kasutatakse aga enamasti vaid kelpkatuste puhul hilisema soojustuse osana, kuna poolkelppinna ja tavalise katusepinna vahele nurkade tekitamiseks vajalik pingutus on ehituslikult keerukas ja seetõttu kulukas teostada.
Levinud katusekatted
Poolkelpkatuse üldiselt üsna kõrge katusekalde tõttu kasutatakse katmiseks tavaliselt levinud tekikatteid, mida kasutatakse ka viilkatuse puhul:
- Brick
- Betoonkatusekivid
- Plekk
Piirkondlikult motiveeritud, seda tüüpi pindu võib ikka ja jälle leida ka ajaloolise viitena ja tagasipöördumiseks läbiproovitud asjade juurde:
- Vöötohatis
- Slate
- Reet / Straw
Foliumist või bituumenmembraanidest katusekate, samuti haljas- ja kruusakatused on tehniliselt võimalikud, eriti madalamate kaldkatuste puhul, kuid kui vaadata näiteid, mis on ehitatud, siis need on pigem teoreetilist laadi.
MÄRKUS:
Sõltuv alt valitud katusekattest võib vajalik aluskonstruktsioon loomulikult varieeruda. Eelkõige plekk-katuse puhul on üldjuhul vaja lamedat tuge puidust raketise kujul.
Poolkelpkatuse katusekalle
Teoorias saab kelpkatust toota peaaegu igasuguse põhi- ja kelppinna kaldega. Selle katusevormi pikk ajalugu näitab aga, et levinud ja ennekõike mõistlikud kalded jäävad vahemikku 35–50 kraadi. Selle spektri tulemuseks on kergesti kasutatav katuseruum ja konstruktsioonidetailid saab luua ilma liigse lisapingutuseta. Samal ajal on katusel terve mõõde all oleva hoone suhtes, nii et disain ja tehnoloogia käivad käsikäes.
Tüüpilised konstruktsioonid ja installatsioonid
Ajaloolised kelpkatused ei vaja suures osas katusekonstruktsioone, kuna need on enamasti puhtmajanduslikult kasutusel pööninguruumis. Katuse kalde tõttu on aga kõik levinumad katusekonstruktsioonid ja -paigaldised alates katuseakendest kuni katusekorruste ja katuserõdudeni teostatavad probleemideta nii tehniliselt kui ka disainiliselt. Kuna põhikatuse pindu mõjutavad vähendatud kelppinnad võrreldes tavalise kelpkatusega vähem, sobib poolkelpkatus veelgi paremini katuseruumi uuendamiseks mainitud elementide kaudu.
Eelised ja puudused
Poolkelpkatuse eelised ja puudused on lühid alt kokku võetud järgmiselt:
Eelised
- Tavaliselt avar ja hõlpsasti kasutatav katusepind tavaliste nõlvade jaoks
- Hea kompromiss ilmastikukaitse ja viilpindade valgustusvõimaluste vahel
- Optiliselt vähem intensiivne välimus kui kelpkatus
- Hea vihma ja lume ärajuhtimine tavalistel nõlvadel
- Hea ühilduvus katusekonstruktsioonide ja katusepaigaldustega
puudused
- Suur ehituskoormus kõverate puusade jaoks
- Suur visuaalne kaal, eriti väiksemates madala korruste arvuga hoonetes
- Keerulised säritusvalikud katusetipus puusapindade tõttu
