Loorberikirss, tuntud ka kui kirsilaor, aetakse sageli segi päris loorberiga, kuid kuulub rooside sugukonda ega ole päris loorberiga suguluses. Kuigi mõlema taime piklikud lehed on väga sarnased. Algselt Vahemere piirkonnast ja Väike-Aasiast pärit taim on hekitaimena väga populaarne.
Üldine teave kirsi loorberi kohta
Seda suhteliselt vähenõudlikku põõsastaime saab imeliselt integreerida igasse aeda. Ükskõik, kas tegu on vanema, väljakujunenud aiaga või uue taimega. Seoses kohati väga tohutu kasvuga, mis sõltub kasutatava loorberikirsi sordist, on istutamiseks vaja üsna suurt aeda. Üksikud sordid võivad kasvada 7 m kõrguseks. Eriti kui tegemist on heki istutamisega, on loorberikirsil teiste hekitaimede ees see eelis, et ta kasvab suhteliselt kiiresti ja on ka igihaljas. See tähendab, et nende rohelisi lehti saame nautida ka talvel. Kirsiloorber ei esita ka asukoha osas suuri nõudmisi. Asukohanõuete üksikasju arutatakse aga hiljem. Kuid kirsilaor pole suurepärane mitte ainult hekitaimena, vaid ikka ja jälle leiab teda ka terrassi piirdena. Küll aga tuleks teda kontrolli all hoida regulaarse pügamisega, kuna ca 40 cm aastas kasv pole selle taime puhul haruldane. Kirsilaor näeb imeline välja ka üksiku taimena, näiteks keset muru. Suure ala saab hõlpsasti lahti murda ja jagada silmale huvitavateks osadeks. Loorberikirsiga disainivõimalused on peaaegu piiramatud. Tähelepanu köidab kirsilaor ka oma ilusate õitega, mis ilmuvad aprillist juunini. Valged õied on koondunud kobaratesse ja on väga meeldiva lõhnaga. Kirsi loorberi viljad on mustad ja näiteks Türgis töödeldakse neid moosiks või kuivatatud puuviljadeks. Toorelt tarbides tekib nende maos aga vesiniktsüaniid ja võivad ilmneda mürgistusnähud. Kõiki taimeosi ei soovitata tarbida.
Asukoht
Loorberkirsi võib istutada peaaegu kõikjale aeda. Tal on probleeme ainult kõrgete puude sügavas varjus. Nagu juba mainitud, sobib kirsilaor ideaalne hekitaimena, et teda naaberaiast eraldada. Ta tunneb end väga mugav alt rododendronite, asaleade, sõnajalgade ja pinnakattetaimede seltsis, aga ka okaspuude läheduses. Seltskond hosta, nn armsake liiliatega ja suhtlemine maikellukesega paneb silma ka kirsiloorberi. Nõudmised mullale ei ole eriti kõrged. See peaks olema mõõduk alt niiske ja hea drenaažiga. Kirsilaor talub väga hästi ka pikemaid kuivaperioode. Vesinemine tekitab talle aga probleeme ja seda tuleks igal juhul vältida. Isegi liivased või savised mullad pole talle suureks probleemiks. Põõsa umbes 8 cm pikkused lehed on sarnased päris loorberi omadega, seega on taimede segiajamine suhteliselt tavaline.
Väetada
Kirsilorberi puhul pole eriväetamine vajalik. Heaks kasvuks piisab täiesti korralikust multšikihist. Hobiaednik peaks loorberikirssi kastma alles siis, kui muld on täiesti kuiv. Muidu saab ta talle antud tingimustega hakkama.
Väetamine istutamisel
Istutamisel soovitame lisada istutusauku sarvelaaste. See tähendab, et puul on hea esialgne väetamine ja see kestab mõnda aega. Kasvufaasi alguses, s.o kevadel, vajab kirsilaor lisatoitaineid, et hästi alustada. Puudele on kõige parem kasutada täisväetist.
Oluline on meeles pidada, et te ei väeta liiga kaua. Oksad ja oksad peavad saama valmida, et talve hästi üle elada. Kui väetate liiga kaua, siis nad kasvavad edasi ja ei küpse. Need oksad on siis väga külmakindlad. Küpsemata jätmine tähendab, et kaitseks vajalik koor ei teki. Seetõttu kasutatakse täisväetist ainult juulini. Siis kasvab taim ilma selleta hästi edasi. Põhimõtteliselt piisab kirsi loorberile, kui segate kevadel palju komposti. Taimi on lihtne hooldada ja nad ei vaja isegi lisaväetist.
Sügisene väetamine
Mida tuleks teha, on augusti lõpus või septembri alguses kasutada kaaliumväetist, et kirsiloorber talve hästi üle elaks. Potasväetis sobib kõikidele aia puudele. Väetis aitab okstel ja okstel küpseda ning muudab need haigustele vastupidavaks. Kaaliumväetis aitab reguleerida ka vedeliku tasakaalu, seega on see rohkem kui soovitatav. Sügisene väetamine on palju olulisem kui täisväetisega väetamine. Võite need ka välja jätta. Küll aga aitab kaaliumkloriidiga väetamine suhteliselt puutumatult talve üle elada.
Paljundamine ja lõikamine
Kirsi loorberit saab paljundada kahel erineval ja üsna lihtsal viisil. Ühelt poolt nn madalikute kaudu, millega pikad võrsed painutatakse maapinnale. Siin need siis nõelutakse, kaetakse vähese mullaga ja jäetakse omapäi, kuni nn silmast kasvab väike pistikuke. Kui see on piisav alt suur, et ennast ülal pidada, saab selle emataimest eraldada. Kuid üldine paljundamine pistikute kaudu on samuti üsna lihtne. Neid jätkub iga pügamisega. Potimulda pannes, võib-olla spetsiaalse juurdumispulbriga, saavad nad tavaliselt hästi hakkama.
Kirsi loorberi saab tagasi lõigata lihts alt ja ilma suuremate probleemideta. Seda saab kergesti lõigata pärast esimest tärkamist kevadel. See hoiab ära laialivalgumise ja mahuka kasvu. Pügamine on kõige parem käsitsi ja ilma elektritööriistadeta, nii et terved lehed säiliksid. Vanemate loorberikirsside puhul, mis võivad olla veidi vormist välja läinud, saate kergesti vana puitu tagasi lõigata, et anda neile noorenduskuuri.
Talvekaitse
Kuna loorberikirss on mitmeaastane taim, mis on ka igihaljas, pole erilist talvekaitset vaja. Taimed elavad meie laiuskraadidel valitsevad talvised temperatuurid väga hästi üle piisava multšikihiga, mis kaitseb niiskuse kadumise eest. Kui talv peaks muutuma karmimaks ja külmaks peaks olema -20 kraadi või rohkem, võib kirsilaor täielikult oma lehed kaotada ja mõned taimeosad hukkuda. Enamasti tärkab see aga kevadel uuesti.
Korduma kippuvad küsimused
Kas kirsilorber võib olla tuuletõkkena?
Hekitaimed suudavad tavaliselt tuult pidurdada. Kirsilorber talub tuult, kuid selle ehituse tõttu on ta kasvanud nii tihedaks, et tuul temast läbi ei tungi. See on suunatud nii-öelda ülespoole ja moodustab seetõttu väikseid turbulentse, mis võivad olla väga ebameeldivad, kui otse kirsilaorberiheki taga on istumisnurk. Puhta tuuletõkkeheki loomiseks on parem kasutada sobivamaid taimi.
Millised haigused ja kahjurid võivad kirsiloosil esineda?
Kirsi loorber on enamasti põhjustatud seenhaigustest, mis võivad tekkida olenev alt asukohast ja mullatingimustest. Niiske ja soe kliima soodustab seente kasvu, seetõttu tuleks alati jälgida, et muld voolaks hästi. Esimene märk sellisest seenhaigusest on täpilised lehed. Kui haiguse vastu meetmeid ei võeta, võib taim surra. Üsna lai alt levinud kahjur on nn ablas kärsakas. See nii-öelda sööb end läbi lehtede, millel on siis märkimisväärsed jäljed. Kuid kirsi loorberi varajane töötlemine keskkonnasõbralike ja biolagunevate ainetega hoiab nakatumise ära.
