Lepatriinud on ühed populaarsemad ja tuntumad putukad. Mõnel aiapidajal tekib küsimus, mida mardikatele peale lehetäide tegelikult veel süüa meeldib või kas neil on vaja midagi juua.
Lepatriinu liigid (sugukond Coccinellinae)
Tuntumad on seitsmepunktiline (Coccinella septempunctata) ja kahepunktiline (Adalia bipunctata). Lepatriinu nimetatakse peaaegu alati nende elytra täppide arvu järgi. Põhivärv võib olla punane või kollane, harva must. Mõned liigid on täiesti ilma punktideta. Mõned mardikad on oma värvuse poolest nii muutlikud, et üksikuid liike on raske eristada.
Märkus:
Juba mitu aastat on Aasia leedimardikas (Harmonia axyridis) muutunud üha tavalisemaks ja konkureerib kohalike liikidega. Tänu erinevatele omadustele suudab ta paljuneda ja ellu jääda paremini kui tema Euroopa sugulased.
Lehed
Enamik lepatriinuliike toitub lehetäidest ja nende vastsetest. Nad tarbivad suures koguses kahjureid. Kui kohalikud leedimardikad söövad kuni 60 lehetäi päevas, siis ülalmainitud Aasia leedimardikas võib kergesti süüa kuni 270 lehetäi päevas. Lepatriinud võivad lehetäide kolooniat hävitada väga lühikese ajaga. Mitte ainult mardikad ise ei söö täid, vaid vastsed on ka väga töökad kahjurite hävitajad.
Märkus:
Aednikel tasub alati aias võimalikult palju lepatriinu hoida ja neid turgutada.
Mitte iga lepatriinuliik ei jahti ig alt taimelt lehetäisid. Tegelikult on mõned mardikaliigid spetsialiseerunud teatud täidele või taimedele. Okaspuudel on palju lepatriinu, kes jahivad okaspuu lehetäisid.
Muud putukad
Lepatriinu toidulaual on peale lehetäide ka teised pehmed ja väikesed putukad:
- Saekärbeste, liblikate ja muude mardikate vastsed
- Kabaluukad
- mõned väiksemad putukad
Toidu valikul on otsustava tähtsusega selle kättesaadavus. Lepatriinud pole siis eriti valivad ja söövad seda, mida jõuavad või jahivad. Sama kehtib ka mardikate vastsete kohta.
Muud dieedid
Lisaks peamiselt putukaid söövatele lepatriinudele on ka liike, kellel on erinev toitumine. Need on aga haruldasemad ja vähem silmatorkavad kui lehetäide koloonia lepatriinudega.
- Twenty-Four Point (Subcoccinella vigintiquatuorpunctata): Taimed (lutsern, nelgid, ristik, kartul) võivad põhjustada tõsiseid kahjustusi
- Kuusekera lepatriinu(Scymnus abietis): lisaks lehetäidele ka lestad
- Must kera lepatriinu (Stethorus punctillum) : ämbliklestad
- Twentytwopoint (Psyllobora vigintiduopunctata): Hallitus
- Kuueteisttähniline lepatriinu (Halyzia sedecimguttata): hallitus
Kannibalism
Paljud lepatriinuliigid käituvad oma liigi munade ja vastsete suhtes kannibalistlikult. See tähendab, et pole suurt vahet, kas nad jätkavad lehetäide söömist või eelistavad süüa mõne teise lepatriinu mune või isegi vastseid. Mida nad oma kõva elytra tõttu teha ei saa, on süüa teisi täiskasvanud lepatriinu. Sama kehtib ka teiste mardikaliikide kohta. Nende liikide kannibalism on lepatriinudele väga katastroofiline, kuna see nakatab neid parasiitidega, mis võivad neid tappa.
Veenõuded
Lepatriinutel, nagu ka teistel loomadel, on teatud vedelikuvajadus. Seda aga imetatakse sageli täiesti loomulikul viisil. Vähem kuivadel päevadel on saagi niiskus piisav. Mardikad võivad alla neelata ka kastet või vihmapiisku. Lepatriinudele pole vaja aias spetsiaalset putukajooki pakkuda. Seda enam, et kastmisaugud muutuvad sageli putukate lõksuks, millesse nad võivad uppuda. Palju abi on aias niisketest kohtadest, mis ei kuiva isegi kuivades oludes ära ja on tiheda samblaga kinni kasvanud. Seal saavad oma vedelikud kätte igasugused putukad.
Märkus:
Kui see on putukate kastmisauk, tuleb see uppumise vastu kindlustada mitme suure kivi, puidu või samblaga.
